Minun armaz lüüdin kiel’,

siä oled hengiš vie,

kuulud pertiš valgedas

ristikanzan paginas.

Hätken sindai piestihe,

vilus vedes pestihe.

Ka ed ole upponu,

ka ed ole loppunu.

Lapsed lüüdikš pagištah,

oman kielen muštetah -

"Kuulgat, buabad-diedad,

müö sanad tiedam!"

Minu armas lüüdi keel,

sina oled elus veel,

kostad toas valguses

ristirahva rääkides.

Kaua sind veel lüüakse,

külmas vees pestakse?

Kuid sa pole uppunud,

ega pole lõppenud.

Lapsed lüüdi’t räägivad,

oma keelt mäletavad -

Kuulge, vanaemad,

nemad sõnad teavad!