Miikul Pahomov: LÜÜDIN KIEL’

Minun armaz lüüdin kiel’,

siä oled hengiš vie,

kuulud pertiš valgedas

ristikanzan paginas.

Hätken sindai piestihe,

vilus vedes pestihe.

Ka ed ole upponu,

ka ed ole loppunu.

Lapsed lüüdikš pagištah,

oman kielen muštetah:

"Kuulgat, buabad-diedad,

müö sanad tiedam!"

Minu armas lüüdi keel,

sina oled elus veel,

kostad toas valguses

ristirahva rääkides.

Kaua sind veel lüüakse,

külmas vees pestakse?

Kuid sa pole uppunud,

ega pole lõppenud.

Lapsed lüüdi’t räägivad,

oma keelt mäletavad -

Kuulge, vanaemad,

nemad sõnad teavad!

THE LUDIAN LANGUAGE

(translated by Esa Anttikoski)

My dear Ludian language,

you are still alive,

you sound in a light room

in the speech of a human being.

For a long time you have been brutalized,

washed in cold water.

But you didn’t drown,

you didn’t disappear.

Children speak in Ludian,

remember their mother tongue

"Listen, you grandmothers-grandfathers,

we know the words!"